Ülo Vooglaiu arutlus pesa- ja alusharidusest

Pesaharidus ei ole „enne haridust". See on hariduse esimene tegelik kiht pärast üsaharidust. Sündimine on esimene suur üleminek. Laps lahkub ema organismi kaitstud ühtsusest, aga ei muutu veel iseseisvaks. Ta vajab pesa kui elukeskkonda, kus elu saab hakata korrastuma.

Alusharidus algab seal, kus pesahariduses kujunenud turvatundele lisandub lapse vajadus olla mitte ainult hoitud, vaid ka arvestatud subjekt. Laps ei taha enam olla ainult hoolitsuse objekt. Ta tahab olla keegi, kellel on oma tahe, oma nimi, oma koht.

Üks ei asenda teist ega lähe teisest mööda. Pesaharidus annab usalduse aluse. Alusharidus annab subjektsuse ja korra ühtsuse aluse. Kool ei suuda hiljem korvata seda, mis on jäänud kujunemata nendes esimestes järkudes.

Esimene põhjus on see, et lapse organism ja närvisüsteem alles häälestuvad. Laps õpib hingamise, neelamise, une ja liikumise rütmide kaudu eluga toime tulema. Aju kasvab esimese tuhande päeva jooksul kiiremini kui ühelgi teisel ajal.

Teine põhjus on side. Laps ei õpi esimesel aastal sõnadest, vaid sellest, kas tema märguannetele vastatakse. Kui ta nutab, häälitseb, sirutab käsi või naeratab ja täiskasvanu vastab, kujuneb edasi-tagasi vastastikmõju. Just see kujundab aju arhitektuuri.

Kolmas põhjus on turvatunne. Laps peab hakkama kehaliselt teadma, et maailm ei ole vaenulik. Keegi kuuleb. Keegi tuleb. Keegi võtab sülle. Sellest ei kujune teooria, vaid esmane usaldus maailma vastu.

Neljandaks on esimene aasta keele eelaste. Emakeel algab enne sõnu. Algul on keel heliline, rütmiline, kehaline ja emotsionaalne.

Esimese aasta keskne küsimus oli: kas maailm on usaldatav. Teisel ja kolmandal aastal lisandub uus küsimus: kas mina ise saan ka midagi teha, muuta, osaleda ja korda luua.

Lapse soov ise süüa, ise riietuda, ise aidata tekib siis, kui kolm eeldust langevad kokku. Areneb keha. Areneb jäljendamisvõime. Täiskasvanu lubab lapsel proovida.

Umbes 24–36 kuu vanuses muutub „mina ise" jõulisemaks. Laps avastab oma tahte, aga ei oska seda veel valitseda. Ta tahab, aga ei jaksa. Ta ütleb „ei", aga vajab, et täiskasvanu hoiaks piiri.

Siin on pesahariduse suur kunst. Mitte murda lapse tahet, vaid aidata tahtel saada vorm, suund ja mõõt.

Umbes kolmeaastase lapse juures ilmneb sageli midagi, mida täiskasvanud nimetavad jonniks või „kolmanda eluaasta kriisiks". Sügavamalt vaadates on see subjekti sündimise kriis.

Laps ei lepi enam sellega, et teda ainult juhitakse, pestakse, söödetakse, riietatakse ja paigutatakse. Ta tahab hakata ise oma elus osalema. Ta ei taha ainult, et teda märgataks. Ta tahab, et temaga arvestataks.

Märgata võib ka asja. Arvestada saab subjektiga. Selles on suur vahe.

Kui täiskasvanu ei mõista seda üleminekut, võib ta lapse murda. Kui ta laseb lapsel kõike teha, võib ta lapse jätta kujunemata. Alushariduse suur kunst on neid kahte ohtu vältida.

Usaldusvalmidus. Laps tunneb, et maailm ei ole vaenulik, täiskasvanu ei ole juhuslikult karistav jõud ja tema ise ei ole tülikas olend.

Eneseteadvuse alged. Laps kogeb, et ta on keegi. Tal on nimi, nägu, hääl, tahe, tunne, mõte ja koht teiste hulgas.

Keeleline ja tähenduslik valmidus. Sõna ei ole talle enam ainult heli, vaid vahend tähenduse loomiseks, küsimiseks, palumiseks ja kujutlemiseks.

Suhtlemisvalmidus. Laps õpib kuulama, vastama, ootama, küsima, tänama, vabandama, lohutama, kutsuma ja keelduma.

Rollivalmidus. Mängus hakkab laps olema ema, isa, arst, õpetaja, autojuht. Rollimäng on kultuuri mudelite läbimängimine.

Normatiivne valmidus. Laps hakkab eristama, mis sobib ja mis ei sobi; mis on lubatud ja keelatud; mis on õiglane ja ebaõiglane.

Tahte ja eneseregulatsiooni valmidus. Laps õpib natuke ootama, natuke pingutama, natuke loobuma, natuke alustatut lõpetama.

Mänguvalmidus. Mäng on selles eas lapse põhiline tunnetus-, loome-, suhtlus- ja enesekasvatusvorm.

Õppevalmidus. See ei tähenda veel kooliõpet. See tähendab huvi, küsimist, jäljendamist, katsetamist ja rõõmu avastamisest.

Väärtuseline valmidus. Laps hakkab tundma, et mõni tegu on hea, teine halb; mõni sõna teeb soojaks, teine teeb külmaks.

Huvi ei ole veel valmidus. Huvi on valmiduse ärkamise võimalus. Kui huvi ei seostu tahte ja usuga, võib ta muutuda vilkuvaks uudishimuks, vaheldusejanuks või hajuvaks tähelepanuks.

Huvi ütleb: see kutsub mind. Tahe ütleb: ma püsin selle juures ka siis, kui on raske. Usk ütleb: sellel on mõte ja mina saan hakkama.

Kui lapsel on huvi ilma tahteta, siis ta alustab palju ja lõpetab vähe. Kui on tahe ilma huvita, võib kujuneda kuulekus, aga mitte loov osalus. Kui on huvi ja tahe, aga puudub usk, siis laps loobub esimese ebaõnnestumise järel.

Just sellest kogemusest sünnib õppevalmidus. Õppevalmidus ei ole ainult võime kuulata õpetajat. Õppevalmidus on võime huvist lähtudes pingutada ja tähenduseni jõuda.

Väärtuseks ei ole teadmine omaette, vaid teadmise, oskamise ja arusaamise ühtsus. Teadmine annab sisu. Oskus annab teostusvõime. Arusaamine annab tähenduse ja seosed.

Teadmine ilma oskuseta on verbalism. Inimene oskab öelda õige sõna, aga ei oska selle järgi tegutseda.

Oskus ilma teadmiseta on rutiin. Inimene teeb midagi ära, aga ei tea, miks, millal ja milliste tagajärgedega.

Arusaamine ilma teadmise ja oskuseta jääb uduseks aimduseks. Inimene tajub midagi, aga ei oska seda täpsustada, põhjendada ega rakendada.

Eristada võib kolme astet. Esiteks nimetav teadmine: laps teab sõna või fakti. Teiseks seostav teadmine: laps teab, millega see on seotud. Kolmandaks toimiv teadmine: laps oskab teadmist kasutada, saab aru selle tähendusest ja arvestab seda tegevuses. Hariduse seisukohalt on väärtuslik eeskätt toimiv teadmine.

Ühtsus ei tähenda samasust. Teadmine, oskus ja arusaamine ei ole üks ja sama asi.

Ühtsus ei tähenda liitmist. Ei piisa sellest, et paneme need kõrvuti kolme lahtrisse.

Ühtsus ei tähenda segamist. Kui kõik omavahel segi ajada, kaob täpsus.

Ühtsus tähendab, et erinevad elemendid on eristatavad, aga toimivad koos ühe terviku kujunemise eeldusena. Nad säilitavad oma eripära, kuid nende väärtus avaneb vastastikuses seoses.

Kes ei adu ühtsust, see ei saa rahuldavalt aru ei alusharidusest ega haridusest üldse. Ta võib pidada hariduseks õpet, kooliskäimist, teadmiste hulka, tunnistust või testitulemust. Aga haridus kui inimese valmiduste kujunemine jääb talle kättesaamatuks.

Teadmised võivad koguneda ka vahetu kaemuse kaudu. Oskused võivad kujuneda katsetamise ja harjutamise kaudu. Aga arusaamine ei teki pelgalt nägemisest ega tegemisest. Arusaamine kujuneb siis, kui laps hakkab kogetut mõttes siduma, võrdlema, nimetama, küsima, oletama ja järeldama.

Et laps tahaks mõelda. Mõtlemistahe sünnib seal, kus laps kogeb, et maailmas on midagi avastada ja tema enda mõttel on tähendus. Täiskasvanu võiks vähem küsida „mis värvi see on?" ja rohkem küsida „mis sa arvad, miks see nii juhtus?".

Et laps julgeks mõelda. Mõtlemisjulgus sõltub sellest, kuidas täiskasvanu suhtub eksimusse. Laps peab kogema, et eksimine ei ole läbikukkumine, vaid mõtlemise loomulik osa.

Et laps suudaks mõelda. Mõtlemine kasvab välja elust: söögilauast, riietumisest, mängust, õuest, loodusest, jutust, vaidlusest, ootamisest ja leppimisest. Kui torn kukub ümber, on see mõtlemise olukord.

Küsimus ei ole ainult minutites. Küsimus on selles, mille arvelt ekraan tuleb. Kui ekraan tuleb une, liikumise, õuesoleku, mängu, vestluse, käelise tegevuse, loo kuulamise või pere ühise söömise arvelt, siis on kahju suurem kui lihtsalt „ekraaniaeg".

Ekraan ei tohi olla lapse rahustamise peamine vahend. Kui laps õpib rahunema ainult ekraani abil, jääb tal kujunemata üks alushariduse tähtsamaid valmidusi: eneseregulatsioon.

Ekraan ei ole vaenlane, aga ta on väga tugev konkurent päriselule. Alushariduses peab päriselu jääma võitjaks.

Kui lapsele öeldakse korduvalt „sa oled veel liiga väike, liiga saamatu, liiga jõuetu", võib juhtuda midagi väga tõsist. Laps ei õpi mitte ainult seda, et ta praegu ei saa hakkama. Ta võib hakata uskuma, et ta ei olegi see, kes saab alustada, proovida, pingutada ja lõpetada.

Kujuneda võib neli kahetsusväärset joont. Esiteks abitus. Laps harjub, et tema eest tehakse ära.

Teiseks häbi oma algatuse pärast. Kui iga katse katkestatakse või naeruvääristatakse, võib laps hakata vältima proovimist, sest proovimisega kaasneb alandus.

Kolmandaks trots. Lapse „mina ise" ei kao kuhugi. Kui seda ei lubata väljenduda osalemises, võib see hakata väljenduma vastupanus.

Neljandaks võõrandumine oma tegevuse tulemusest. Kui täiskasvanu teeb kõik ise, jääb laps ilma imelisest kogemusest: mina tegin, see sai valmis, sellest oli kasu.

Kas see äratab lapses elavat huvi või ainult ärritab teda?

Kas see aitab tal püsida ja pingutada või õpetab kohe uut stiimulit otsima?

Kas see kasvatab usku oma suutlikkusse või teeb lapse sõltuvaks välisest meelelahutusest?

Kui tegevus äratab huvi, kasvatab tahet ja tugevdab usku, on see alushariduslikult väärtuslik. Kui tegevus annab küll palju muljeid, aga vähendab süvenemist, kannatlikkust, kujutlusvõimet ja eneseregulatsiooni, tuleb seda piirata isegi siis, kui laps seda väga tahab.